Tänavu on Tuhkapäev - paastuaja algus - langenud märtsi esimese nädala kolmapäevale, 5.märtsile. Seega siis Vastlapäev, mis enamasti jääb veebruari lõppu, on sellel aastal koguni 4.märtsil. Pikk talvekülm ja rohke lumi siin Torontos sobivad seega selle aasta kirikukalendriga hästi kokku. Ometi kuulutavad looduse märgid kevade lähenemist ja pungade puhkemise saabumist ka keset jääd ning lund. Aastaajad vahelduvad, elu läheb oma rada. Varsti on talvised libedusega võitlemised lumehangede vahel ununenud ning päike äratab looduse uuele kevadele. Paastuaeg on ka inimhinges kevade tulemine. See valmistab ette Ülestõusmispüha rõõmusõnumi vastu võtmist. 

Sellel talvel on meil kõigil tulnud korduvalt olla liikvel keset tihedat lumesadu või ettevaatlikult liigelda libedatel tänavatel. Palju üleelamisi on tänavune jää ja lumi siinsetele inimestele valmistanud. Jõuluaegse jäätormi viimased jäljed kaovad alles kevadel, kui lumi on sulanud ning loodus asub end ise uue kasvuajaga taastama. Kohati tekib tunne, et külm ja lumi ei lõpegi. Justkui ei oskagi enam meenutada kevadist soojust ja suve palavust.  Aga kevad tuleb, saabub ka kaunis suvi. Selles pole kahtlustki.

Ka inimese hinges on aegu, mil mured, rahulolematus, ärevus ja väsimus võtavad võimust. Sageli me ei oska nähagi, millisel viisil või millal see võiks muutuda. Millal rõõm, rahulolu, lootus ja rahu saaksid taas täita meie südame. Aga see aeg tuleb kindlasti. Omaette küsimus on, kas me selleks valmis oleme. Kas oleme avatud südamega ootamas ja otsimas hinge jäätunud murekooriku alt tärkavaid lootuse õisi.

Paastuaeg on mõeldud selleks, et me pööraksime oma südames pilgu mööduvalt ja kaduvalt kadumatule. Laskem siis Jumala armastusel puudutada oma südameid, et see valmistaks meie hinged nägema kaduvuse keskel igavest elu. Elu, mis täidab meidki armastuse ja rõõmuga ning hõlmab meid Kristuse järelkäijate õnnistatud osadusse.

Kohtumiseni kirikus!

Mart Salumäe

koguduse õpetaja