Sinu käes, Issand, on kõik mu ajad. Ps 31:16

Mõne tunni pärast saabub aastavahetuse silmapilk ka siia maale. Kell 11 siinse aja järgi oli Tokios 2014.a. juba tund aega kestnud. Tallinnas saabub uus aasta siis, kui meil on alles kell 5 õhtul. Aeg kulgeb omasoodu ikka tulevikust oleviku kaudu minevikku ja kaob siis sootuks igavikku. Ja sellest, mil hetkel meie asukohas siin planeedil Maa saabub uue aastanumbri kirjutamise silmapilk, ei olene maailma ajastu mastaabis kuigivõrd. Aastad ja ajastud tulevad lähevad. Põlv järgneb põlvele lennates... nendib üks armastatud kirikulaul.

Kõik inimlik (vanas tõlkes "liha") on kui rohi ja kõik ta hiilgus kui lilleke. Rohi kuivab ja lilleke pudeneb maha. See on aja möödumise tõdemus pühakirjas. Elule tagasi vaadates võime meenutada paljut, mis kord oli ihaldusväärne ja otsitud, kuid mis tänaseks on saanud nii kaugeks minevikuks, et on muutunud ajalooks. Koguni nii kaugeks ajalooks, et meie oma järeltulev põlvkond seda enam ei mäletagi.

Minu lapsed näiteks pole vist kordagi elus kasutanud kirjutusmasinat. Ometi oli selline abivahend pikka aega - peaaegu poolteist sajandit tuntud ja hinnatud riistapuu. Masinakirjutaja amet andis tuhandetele inimestele tööd ja leiba. Hea masinakirjutaja oli hinnatud elukutse igas büroos, ajalehetoimetuses ja riigiasutuses. Kui ma 27 aastat tagasi alustasin oma vaimulikutööd, oli hea kirjutusmasin iga pastori hädavajalik abimees. Aga tänaseks on juba mitu põlvkonda arvuteid ajalooks saanud.

Just tehnika areng näitab ilmekalt, kui palju siin maailmas on kaduvat ja mööduvat. Ometi on see kord olnud kellegi peas geniaalne idee ja suurepärane leiutis. Tänane põlvkond vaatab seda aga muuseumis ning nuputab, et milleks küll ühte või teist eset, tööriista või masinat kunagi kasutati.

Ega teisiti pole ka vaimuvaraga. Kui minu isa 1927.a. kooli läks, oli füüsika õpikutes kirjas, et aatom on aine jagamatu (kõige väiksem) osake. Kui ta oli täismeheks saanud, olid teadlased juba saanud jälile, et aatomit on võimalik lõhkuda - algas tuumarelva ja tuumaenergia ajastu. Aga need vanad kooliõpikud, mille kirjutamiseks ja koostamiseks oli kord vaeva nähtud, osutusid vananenuteks - uus teadmine põrmustas eelnevate õpetlaste töö ja vaeva.

Tänaseks on tollaste teadlaste avastus ja leidlikkus andnud inimkonna kätte nii suure purustusvõimega relvad, et neid ei ole julgetud, tänu Jumalale, rohkem kui kahe linna hävitamiseks kasutada. Inimkond on üle poole sajandi elanud hirmutasakaalu ajastus, sest tugevamat ei rünnata. Kas see on teinud inimkonna õnnelikumaks? Jah - totaalse hävingu hirm on siiani ära hoidnud kolmanda maailmasõja. Kuid asemele on tulnud uus ja hullem - erinevates maades salajas hõõguv sõjatuli, mille kustumist ei oska enam uskuda ega loota keegi ja sellest meeleheitest ajendatud terrorirünnakud süütute inimeste vastu.

Koguja ütleb: Tühisuste tühisus. Kõik on tühine. Ma olen näinud tööd, mida Jumal on andnud inimestele, et nad ennast sellega vaevaksid... Ja inimkond on seda enese vaevamise tööd teinud suure pühendumusega.

On töid või eesmärke, mida me mõnes elu olukorras peame kõige tähtsamaks. Vahel peame ka iseennast selle töö ja eesmärgi saavutamisel asendamatuks. Oleme valmis selle nimel lahinguid lööma ja end või oma head nime kaalule panema, sest tugevama päralt on tulevik... Ja mis saab tulevikus - see meid sageli tulises eluvõitluse tuhinas enam ei huvita. Peaasi, et meie õigus, meie arusaamine ja meie isik saab võidule. Tarbijate maailm armastab tugevamaid, sest vaid piisavalt edukad suudavad kasutada pakutavaid hüvesid...

 Winston Churchill on kord öelnud: Seda on elu mulle õpetanud - Ära mitte kunagi anna alla! Ära mitte kunagi anna alla! Ära mitte kunagi anna alla! Mitte mitte mitte milleski ära anna alla - ei suurtes ega väikestes asjades! Ära anna alla!

Välja arvatud juhul, kui seda nõuab mõistus või au.

Aastavahetus on aga silmapilk, mil tasub endalt küsida: Mis püsib ja mis kaob? Kellena jäädakse meid kord mäletama? Kas meie kirstu juures seisjad saavad kord ilma võltsvagaduseta siiralt ja puhta südamega öelda - oli hea ja sooja südamega inimene... Kas meie elutööst saab kord tunnistada - see oli õnnistuseks elatud elu?

Armas kogudus! Sa võid mulle nüüd ette heita, et miks ma aasta viimasel jumalateenistusel räägin nii tõsistest asjadest. Isegi ennemuistsel Maarjamaal joodi uusaastaööl õlut, joosti näärisokku, tehti nalja ja kõiksugu koomuskit ning valati õnne. Aastavahetus on ju riigipeade pidulikud tervitused oma rahvale ja külluslik ilutulestik.  Pauguga lakke lendavad šampanjakorgid, voolav vahuvein ja ülemeelikud uusaastasoovisuudlused. Tants ja karneval ning rõkkav rõõm. Jah - seda see loomulkult ka on. Aga kui vaadata terasema pilguga erinevate rahvaste aastavahetuse traditsioonidele, siis neil on oma sügav meeleparanduslik tähendus. Soov jätta kaduvasse aastasse maha kõik halb ning uude kaasa võtta hea ja õnnistusrikas. Siira ja puhta rõkkava rõõmu abil sooviti uue aasta tulekul eemale peletada kõik kuri ja paha. Aastavahetuse ülemeelikus pole oma olemuselt tühi lust lusti pärast vaid omamoodi puhastumisrituaal. Ulatada head soovides käsi ka neile, kellega lõppeval aastal jäid rasked probleemid lahendada. Anda südamele hetk valitseda armastusel kõige elu üle, et aastaga ja aastatega hinge kogunenud mure ja rahutuse koorem Jumala palge ette maha panna. See on aastavahetuse lustlike ja samas põliste kommete tegelik tähendus.

Aasta viimane päev on möödunule tagasi vaatamine ja tuleva poole sirutumine. Võime Jumalale tänu tuua aasta eest, mis meile oli kngitud ja paluda, et Tema arm oleks õnnistusega saatmas tuleva aasta teel.

Apostel Peetrus aga innustab meid:

Üleskutse pühaks eluks

1Pt 1: 17 Kui te hüüate Isaks teda, kes mõistab erapooletult kohut igaühe tegude järgi, siis elage jumalakartuses oma majalisepõlv, teades, et 18 teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga, 19 vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega. 
22 Et te olete kuulekuses tõele oma hinged puhastanud siiraks
vennalikkuseks, siis armastage raugematult üksteist puhtast südamest! 23 Teid pole uuesti sünnitatud kaduvast, vaid kadumatust seemnest, Jumala elava ning jääva sõna kaudu. 24 Sest „kõik inimlik on kui rohi ja kogu ta hiilgus nagu rohu õieke. Rohi kuivab ära ja õieke variseb maha, 
25 aga Issanda sõna jääb igavesti.”

Aamen.