Armas Tõetera lugeja!

See 1. Ajaraamatu 22 peatüki 3.salm on väga sobiv Jumala sõna selle aasta septembrikuu alustamiseks. Maailm on ärevaks muutunud, sest tumedad pilved maailma rahvaste tuleviku üle on juba pikemat aega lootusepäikest varjutanud. Terrorilaine, rahutused ning vägivald möllab igas maailmajaos. Ukrainas on puhkenud sisuliselt sõda, mis puudutab kogu demokraatlikku maailma ning Putini Venemaa ülbe jõupoliitika ohustab Euroopas ka meie väikest Eesti riiki ja rahvast.

Hädasti vajame Issanda julgustust - Ole vahva ja tugev, ära karda ja ära kohku!

Lõppeval suvel saime osa ülevatest hetkedest, kui Eestis toimus järjekordne laulupidu. Mul oli rõõmus elevus südames, kui siin Torontos varavalges üles ärkasin, et jälgida otseülekannet Tallinnas toimunud laulupeo rongkäigust ja lauluväljakul peetud laulva rahva peost. Rõõm oli seal näha oma lähedasi ning sõpru. Uhke tunne oli näha laulupeol osalemas siinseid lauljaid. Uhkusega tundsin ära mõnegi leerilastest, kes Torontost laulupeole olid läinud. Ja võimas isamaaline vaprus kasvas rinnas, kui telepildi vahendusel tundsin kodumaal taas ärganud ühtehoidmise ja rahvusliku kestmise vaimustust. Vaatamata maailmas valitsevale ärevusele ja idapiiri taga luuravale ohule oskas rahvas väärikalt ja vääramatult väljendada oma vabaduse aadet muusikas, sõnas ja teos. Rasketel aegadel oskab meie rahvas ühte hoida.

Tasub meenutada, et seesugune vaimuvahvuse pidupäevade traditsioon - laulupeod - on Eestis alguse saanud kirikukooridest ja koguduste pasunakooridest, mida kunagised köstrid, kooliõpetajad ja oma rahva seast võrsunud kirikuõpetajad kokku kutsusid. Ajaloo esimese laulupeo rongkäik algas Tartu Maarja kirikust ning pühitseti sisse Jumala sõnaga. Kirik ja koguduse osadus oli selle rahvusliku vahvuse hälliks, millele meie väike rahvas nagu kaljupinnale võis rajada oma iseolemise ja kultuuri.

Jumala sõna ja palve osadus pole oma väge karvavõrdki kaotanud ka tänapäeval. Koguduse osadusest järjekindlalt osa saamine on tänases maailmas ehk isegi suurema kaaluga kui mõned ajad tagasi, sest vaid palvel - Jumalaga kõnelemisel - on vägi, mis suudab maailma parandada. Eelkõige muudab see meie suhtumist kaasinimese vastu hoolivamaks ja õpetab meid märkama oma ligimest.

70 aastat tagasi põgenesid sajad tuhanded inimesed oma kodumaalt. Eesti pagulased on ju tegelikult vaid võike osa kõigist neist, keda Teine Maailmasõda okupeeritud Baltimaadest ja Ida-Euroopast maailma laiali pillutas. 28.septembril meenutame 1944.a. suurpõgenemist Eestist. Aga selle tragöödia kõrval võime õnnistusena meenutada,  kuidas emakeelne koguduse osadus andis pagulastele hingejõudu võõrsil oma eluga uuesti alustada. Emakeelsed jumalateenistused andsid vaimule kinnitust juba pagulaslaagrites ning moodustasid uutes asumaades eestlastele kooskäimise tuumiku. Eest kogudused kujunesid esimesteks organisatsioonideks, mis maailma laiali pillatud Maarjamaa poegi ja tütreid kokku kogusid, et ka järgmisele põlvkonnale edasi anda esivanemate keelt, kultuuri ja usku. Palvesidemed aitasid Jumala kaitse alla usaldada nii oma elu kui maha jäänud armsate saatuse. Usk, et Jumala arm ulatub puudutama südameid ka raudse eesriide taga, aitas leevendada kodumaast eemaloleku valu. Usk Jumala kohtujärje õigluse võidusse andis vahvust jätkata sageli lootusetuna näivat võitlust meie rahva taas vabaks saamise eest. Ja viimaks see usk pääses võidule.

Ole vahva ja tugev - see Jumala julgustus kõlab meile ka täna. Ära kohku vaid usalda palves Jumala kätte nii oma elu kui meie rahva tulevik.

Tulgem siis ustavalt kokku Issanda kotta, et lasta temal oma meelt vahvaks teha ja oma lootust kinnitada. Su üle Jumal valvaku... olgu meie igapäevaseks ühiseks palveks.

Kohtumiseni kirikus

Mart Salumäe

koguduse õpetaja