ESILEHELE

VAIMULIK


KONTAKT


NÕUKOGU


TOIMKOND


UUDISED


TRÜKISED


JUTLUSE- JA PALVERAAMAT

Kuu juhtsõnad ja mõtisklused


LEERIKOOL


KIRIK JA KOGUDUS


FOTOALBUM


LINGID


SISEVEEB


IN MEMORIAM


JUTLUSE- JA PALVERAAMAT 

JUTLUS IGAVIKUPÜHAPÄEVAL
22.novembril 2015

praost Mart Salumäe

 

Mt 25

31 Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid
temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile 
32 ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad
üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. 
33 Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule
käele. 
34 Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge
siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on
valmistatud maailma rajamisest peale! 
35 Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu
ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu
vastu, 
36 ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te
tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.” 
37 Siis vastavad õiged talle: „Issand, millal me nägime sind
näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind? 

38 Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või
alasti ja riietasime sind? 
39 Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su
juurde?” 
40 Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te
iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest,
seda te olete teinud mulle.” 
41 Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: „Minge ära minu
juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud
kuradile ja tema inglitele! 
42 Sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu
ja te ei andnud mulle juua, 
43 ma olin kodutu ja te ei võtnud mind vastu, ma olin alasti
ja te ei riietanud mind, ma olin haige ja vangis ja te ei tulnud
mind vaatama.” 
44 Siis vastavad ka need: „Issand, millal me nägime sind
näljasena või janusena või kodutuna või alasti või haigena või
vangis ja ei ole sind teeninud?” 
45 Siis ta vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te
iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest
vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.” 
46 Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse
ellu.” 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Täna on kirikuaasta viimane pühapäev - igaviku pühapäev,  mida Eesti kiriku traditsiooni kohaselt pühitsetakse ka surnutemälestuspühana.

 

Teised kristlikud rahvad mälestavad oma lahkunud omakseid kas 1.novembril, kui peetakse Kõigi Pühakute Päeva või 2.novembril, kui on Hingedepäev. Igal rahval on nende päevadega seoses omad traditsioonid. Siin Kanadas on üldlevinud Halloweeni pidamine pühakutepäeva eelõhtul, 31.oktoobril, mil igasuguste tondikostöömide abil kujutatakse hauatagusest maailmast siia ilma ära eksinud hingi.

 

Hauatagune maailm on elavatele alati tekitanud omajagu hirmu ja aukartust. See on meie jaoks nii tundmatu, et oskame parima tahtmise juures luua sellest vaid pettekujutelmi. Selle poolest pole kristlik usk ühestki teisest religioonist palju targem. Kõik need keerulised teooriad puhastustulest, mida kiriku ajaloos on kahe aastatuhande vältel seletatud, ei põhine Piiblisse kirjutatul. Nende asjade seletamiseks on sageli appi võetud kas ristiusu eelseid uskumusi, antiik - Kreeka filosoofiat ja kaasaja metafüüsilisi ja parapsühholoogilisi õpetusi.

 

Piibel kõneleb meile ülestõusmisest ja igavesest elust. Aga jätab meid üsna omapead arutlema selle üle, mis toimub suremise ja ülestõusmise vahel. Kas see on ristiusu nõrkus? Islamiriigi treeninglaagritest läbi tulnud enesetaputerroristidele on selge, et kui ta ennast koos paljude uskmatutega õhku laseb, siis saab ta otse paradiisi lennata sama lööklaine saatel, mis kõiki teisi surma paiskab.

 

Kristlane peab veel hauas ootama viimset kohtupäeva ja lootma, et Jumal oma armust ta vastu võtab taevasesse rahusse. Mõne teise religiooni esindajale algab reinkarnatsiooni teekond karmavõlast vabanemiseks ja ateistile on surmaga niikuinii kõik lõppenud.

 

Tundub, et kaasaja terrorismi maailmasõjas jääb kristlik maailm islamiriigile alla. Kristlikel väärtustel põhinev õhtumaine demokraatia ja rahumeelset islamit järgivad ühiskonnad ei suuda suurt midagi teha, kui seisavad silmitsi nii fanaatilise ideoloogiaga.  Sõda Süürias ning hiljutised sündmused Pariisis ja mitmel pool mujal maailmas on seda meile paraku näidanud.

 

Tänasel pühapäeval ei taha ma sellel maailma meeletusel pikemalt peatuda. Uudistest kuuleme sellest niigi iga päev. Selle teema lõpetuseks peame lihtsalt tõdema, et maailm pole muutunud. Suurem osa neist, keda täna mälestama oleme tulnud, elasid üle Teise Maailmasõja ning pidid 1944.a. punaterrori eest kodumaalt põgenema. Kuigi tänaseks on Eesti taas vaba, on ometi 71 aastat hiljem maailm täis uusi sõjapõgenikke ja pagulasi. Ja ikka peavad pelgupaika otsima need, kes tahavad rahus elada ja lootuses oma lapsi üles kasvatada.

 

Nii elamegi multikultuuses maailmas ja mälestame oma lahkunud armsaid siin Toronto Peetri kirikus. Eesti kiriku traditsiooni järgides - igaviku pühapäeval.

 

Eestlaste eriline suhe oma esivanemate austamisse on muistsest ajast üle kandunud ka meie kiriku traditsiooni. Kaks korda aastas koguneme lahkunuid mälestama. Üks kord suviharjal, kui peame surnuaial jumalateenistuse. Ja teine kord sügisel - hingedeajal. Siis, kui päev on juba lühike ja pimedad õhtud pikad. Vanasti öeldi, et siis hinged rändavad.

 

Suures linnas on seda peaaegu võimatu ette kujutada. Siin on elu ja saginat kogu aeg ümberringi. Aga rändame korraks ajas ja ruumis kaugele Eesti talutarre videvikutundi pidama. Kambris on soe, kuid hämar. Vaid kolde võbelev leek valgustab ruumi ning laual on küünal süüdatud. Akna taga on pimedus. Madalate pilvede vahelt heidab kuu pisut tontlikku sinakat valgust. Külm tuul sasib puude latvu ja lõgistab ust. Kaugelt kostab vaid koera haukumist. Sellisel ajal hinged rändavadki. Elavatel on aega neid meenutada ja surnutel mahti elavatel meeles olla.

 

Meie esivanemate ristiusu eelsetes uskumustes ilmselt puudus igaviku mõiste. Vähemalt polnud see ajalikkusest nii kaugel kui me tänapäeval. Nii elavad kui surnud olid koos. Kuigi ühed siinpool - teised sealpool surma piiri. Ja nii on eestlastel ka ristiusus jätkunud see esivanematega koos elamise kombestik. Rahvakalender sobitus sajandite vältel kirikukalendriga ja kirikukalender võttis üle mitmed rahva kultuuris enne olnud pühad. Seepärast on meie rahval ka mitmed sellised kirikupühad, mis teiste rahvaste keskel üldse tundmatud on.

Näiteks Jaanilaupäeval teevad jaanituld koos eestlastega ka lätlased ja soomlased. Rootslased ehivad oma jaaniriste. Aga ainult eestlased peavad Jaanipäeva ajal surnuaiapühi.

Või ka Mardipäev - 10. oktoober ja Kadripäev - 25.november. Esimene oli päev, mille eelõhtul joosti mardisanti ja kadrilaupäeva õhtul käisid kadrisandid ringi. Aga need polnud sugugi hauatagusest ära eksinud kodutud hinged, keda ruttu pidi sinna surnuteriiki tagasi juhatama. Vaid need olid esiisade ja esiemade hinged, kes tulid koju. Tulid korra aastas oma järeltulijatele head soovima - tõid viljaõnne, karjaõnne, titeõnne. Nad tulid selleks, et olla korraks nähtavana omade keskel. Huvitaval kombel pole sellist traditsiooni isegi Eesti lähemate naaberrahvaste kombestikus.

 

Ja sellise kahe iidvana püha vahel omandab surnutemälestuspüha omamoodi ühendava silla. Igaviku pühapäev ei räägi meile ainult viimsest kohtust, surnute ülestõusmisest ja taevasest rõõmupeost. See räägib meile ka igapäevasest kokku kuulumisest oma esivanematega. See õpetab meid nägema igavikku mitte hauataguse maailmana vaid põlvnemisena neist, kes on olnud igiammu enne meid. Igavik saab korraga olemiseks, millel pole algust ega otsa ja mille üheks osaks on ka meie eluhetk siin ajas.

 

Aga see püha tuletab meile meelde vastutust oma esivanemate ja järeltulijate ees. Ja korraga tunneme, kuidas viimne kohtupäevgi tuleb meile hirmuäratavalt lähedale. Sest igavesed otsused sõltuvad meie ajalikkuses langetatud otsustest. Sellest, kas oskame kaasinimeste silmis kohata oma Issanda palet. Kas oskame oma lähedasi rõõmustada, armastada, leinata ja mäletada.

Pole hirmsamat üksindust kui see, et oledki vaid sina ise - ilma juurteta, ilma esivanemate pärandita, ilma nendeta, kes kannaks seda püha põlvnemise sidet ajast aega.

Täna oma armsatele mõeldes mõistame kui suur õnnistus on, et meil on neid, keda tänumeeles meenutada. Sest nende mälestuste kaudu tunneme  igaviku vankumatut alust millele ehitada oma tulevik. Kogu maailm on meile oluliselt kodusem ja soojem, kui oleme siin koos nendega.

 

Ühtlasi on igaviku ja aja terviku mõistmine meile ka lunastus. Meil pole vaja lasta endale ajupesu teha ega sooritada meeletusi selleks, et paradiisi pääseda. Jumala lastena me olemegi igaviku lapsed ristimisest alates. Oleme päästetud igavesest surmast ja lootusetust kadumisest. Kristuse lunastav kutse: "Tulge siia minu Isa õnnistatud ja pärige kuningriik, mis teile on maailma algusest alates valmistatud" kõlab meile just täna. Elagem siis Tema õnnistuse osaduses - usus, lootuses ja armastuses. Kuningriigis, mida põrguväedki meil röövida ei suuda.

Aamen.    

← kõik jutlused   ↑ üles
Kiriku aadress: 817 Mt Pleasant Rd, Toronto, ON M4P 2L1, Canada
tel 00 1 416 483 5847 | stpeterstoronto@rogers.com | www.eelk.ee/toronto.peetri
Esilehele Eestikeelsele esilehele English